Taldrikud seinale

Proovisime nüüd ka ise ära, kuidas dekoratiivsed Estindi taldrikud seinale sobivad.

Kuna tegu on nn tavaliste retrotaldrikutega, millel pole taga seinakinnitust, siis said taldrikud seinale oma isalt näpatud ideest - on vaja vaid kolme naela või kruvi ja taldrik seisab seinal väga kindlalt.

Üks lasteaed tahtis seinale midagi...

Üks Õismäe lasteaed, mis oli ka muidu täitsa tore ja vinks-vonks oma ruumidelt, soovis lastele midagi lõbusat seinale.

Tegelikult oli selle "midagi" all mõeldud juba üks väga-väga kindel soov. Seinale pidi tulema Muumi, sest tegemist oli ju Muumi rühmaga.

Nii saigi ühele seinale tehtud öine unistav muinasjutupilt ja teisele midagi lihtsat ja selget.

Juba esimestel päevadel läks laste uni paremaks - nii uinutav oli see pilt!

Korkidest vaip

Nõrkus naturaalsete materjalide ning taaskasutuse vastu tõi taas päevakorda veinikorgid, mida hakkasin kunagi ammu, umbes 10 aastat tagasi, koguma.

Mulle on alati meeldinud see mõnus soe tunne, kui hoiad korki oma pihus. Igat korki kätte võttes ning lugedes infot sellel, tulevad automaatselt meelde mõni periood elust. Need korgid räägivad nii mõndagi nii enda kui meie, veinitarbijate, eest. Küll on kottides magusaid valgeid veine, küll odavaid üliõpilase lemmikuid, küll peenemaid sorte. Ka kogused räägivad enda eest...

Tõin siis taas kõik kotikesed pööningunurkadest kokku ja hakkasin meisterdama vaipa. Lisaks kogutud veini- ja shampuse korkidele sai pandud ka kuiva siidri korke, sest seda jooki ongi viimasel ajal meie kodus tarbitud.

Ideid oli palju, aga kuna tähtis oli just kasutada juba kasutatud naturaalseid veinikorke (mitte poest osta kotitäite viisi uusi ja terveid), siis korgitseri lõhutud korke igal viisil ühendada ei saa. Nii sai seekord proovitud süsteemi, kus korgid tegelikult natuke ringi käivad. Aga nagu ikka, defektis saab efekt ja piirangud on just need, mis panevad mõtlema ja viivad uutele ideedele.

Nüüd ongi võimalik kasutada seda vaipa lihtsalt põrandavaibana, aga samas on see ka hea jalamassaazi vahend. Korgi naturaalsusest tingituna on see mõnus just kusagil vannitoas või sauna eesruumis, kus vesi valgub korkide vahelt põrandale ja vaip on ikka kuiv.

Piltidel olev vaip sai loodud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu 2010 aastanäituseks
„OMADEGA MÄEL“, kuid kohe-kohe hakkasime koguma uusi korke, sest alles tegutsedes ju ideed sünnivad ja nii palju uusi tehnikaid ning viise on ju vaja veel läbi proovida.

Nüüdseks on 2x suurem kogus korke juba sõprade abiga kokku kogutud ja oleks vaja uut vaipa tegema hakata, aga kuna eelmine vaip ootab veel ikka rullis, siis kohe ei kipu uut tegema.

See nn esikvaip oli küll broneeritud mulle endale, aga kuna maja, millesse ta mõeldud on, on alles paberil, siis mõtlesingi otsida oma sõbrale uue kodu. Kes tahaks endale sellist sooja sõpra, siis andku teada :D.

Fotod: Pelle Kalmo

Uus kodu uute Estindi lambivarjudega

Tere vihmast sügispäeva!

Pole ammu lisanud siia ühtki postitust.

Nüüd siis avaldan ka põhjuse. Estindi kolis lõpuks-lõpuks ära ajutiselt pinnalt Tallinna lähedal oma registreeritud aadressile Lääne-Virumaal. Ja nii oli lõpuks meil endal ka võimalus ära proovida, kuidas sobivad meie pitsilised anumad (ämbrid) lambivarjudeks. Nimelt on meil päris palju neid just lambivarjudeks ostetud või lausa tellitud.

Allpool siis mõned pildid kolmest suhteliselt erineva suuruse ja kujuga valgest pitsanumast oma uues töökohas.

Ehk saate sellest ka ise inspiratsiooni. Aga kui tegemisel hätta jääte, siis kirjutage meile ja võime teile soovi korral ka kogu lambi valmis nokitseda.

EstIndi ajakirjas "Oma Maitse"

Oktoobri kuus 2010 avaldas ajakiri "Oma Maitse" EstIndi eesti-india miksimise ideest ja toodetest inspireeritud retseptid, mida illustreerivad EstIndi tooted.

Vabandan hilise postituse pärast, aga parem hilja, kui mitte kunagi. EstIndi tooted ja ideed on ajatud ja ei lähe moest. Niisamuti ka need retseptid.

Kuidas ma leidsin sõpruse poolvääriskividest ehetega

Diamands are girl­s best friends

Pea kogu oma elatud elu ei osanud ma eriti pidada ehetest, eriti aga vääriskividest. Tundus, et minus pole seda soont, mis teistes naistes.

Aastal 2006 sattusin ma sõna otseses mõttes selle maailma sisse. Elasin Jaipuris, mida on kutsutud ka juveelide pealinnaks, ning mu sõpradeks olid inimesed, kelle igapäevaseks tööks olid just need väikesed kivikesed. Sõbrad õpetasid mind poolvääriskividest ja vääriskividest lugu pidama ning natuke sain ka mina nende töösse panustada.

Indias on vääriskividel suur tähtsus. Kivide tervendavas mõjus nii vaimses kui füüsilises mõttes ning võimes saatusi juhtida ei kahtle keegi. Kivisid kantakse nii sõrmuste, kaelakeede, käevõrude, kõrvarõngaste kui juukseklambritena, kuid tihti hoitakse neid niisama taskus, rahakotis või kangast nutsakus koti sees. Ikka selleks, et kõik elus paremini läheks ja halb eemal oleks.

Jaipuris sain ma aru, et iga naine võib poolvääriskividest või isegi vääriskividest ehteid omada, ning kanda selliseid ehteid kasvõi iga päev tavalistel toimingutel.

EstIndi ehted ei kandideeri ekstravakantsusele disainis. Meie soov on, et igal naisel olenemata vanusest oleks võimalik kanda väärtusega ehteid iga päev.

Uuskasutusest meie vaatenurgast.

EstIndi tooted on küll natuke eksootilised, segu India mõjustustest ja Skandinaavia stiilist, kuid mõeldud praktilisi väärtusi hindavale kliendile. Disainikäekirja üldiseks iseloomustavaks jooneks jääb mustri ja funktsiooni kombineerimine ehk orientaalsete-eksootiliste mustrite interpretatsioon läänelikes disainides. Disainikäekirja sobivad iseloomustama veel sõnad idamaine, traditsionaalne ja folkloorne.

Esemed võetakse taas- ja/või uuskasutusse igapäevasest kasutusvaldkonnast nihkes. Disainimisel on tähtis roll toote ideel ja toormaterjalidena kasutatavatel kordumatutel vanadel asjadel. Tooted on tehtud nii naturaalsetest kui ka tehismaterjalidest, kuid üldiseks põhimõtteks on keskkonnasäästlikkus, mis nähtub materjalivalikust, uuskasutusest või toote multifunktsionaalsusest.

Uuskasutuspakendid

Kollektsiooni kuuluvate esemete disainimisel lähtusin uuskasutuse põhimõtetest Alguses proovisin taaskasutusse võtta nõusid, pakendeid ja riideid, viimaseid disainides kokku sobitades. Mõnikord aga ei piisa lihtsalt vana asja uuesti kasutuselevõtust, vaid selle juures on vaja midagi muuta või võtta see kasutusele teises valdkonnas, st taaskasutuse asemel oleks vaja tegelda uuskasutusega. Ideelahenduste otsingul katsetasin esemeid, tehnikaid ja valdkondi, mis pole praegu uuskasutuse vallas veel nii aktiivselt käsitletud kui võiks. Seda enam, et vanade esemete, mänguasjade, nipsasjade jms vastu on inimestel suur huvi. Töökatsetuste ja materjalide otsingu kaudu jõudsin ma samm-sammult selleni, et anda uus elu peale rõivaste ka muudele kasutatud esemetele. Mulle tunduvad vanad asjad niivõrd väärtuslikud, et neid võiks kasutada just sellistena, nagu nad on. Seetõttu ei töötle ma esemeid ümber, st ei lõhu neid tükkideks, et osi uuel moel kokku panna, vaid püüan vanu esemeid kasutada uues valdkonnas neid lõhkumata, muutes vaid nende kuju või lisades detaile.

Kuna pakendid on väga suur osa tarbimisest, tootmisest, töötlemisest jne, siis otsustasin pöörata sellele küsimusele eraldi tähelepanu. Ka Indias, mis on minu peamine inspiratsiooniallikas ja ‑koht, oli väga suur probleem just pakenditega, rääkimata tarbekilekottidest. Seetõttu leidsin, et peaksin juba ette lahendama oma toodete pakkimise probleemi, mis on üks osa nii tarbimisest kui ka uuesti kasutamisest.

Keskkonnasäästliku mõtlemise üheks aluseks on kohalike naturaalsete materjalide kasutamine. Minu kõige lokaalsem ja naturaalsem algmaterjal oleks minu tekitatud paberiprügi, millest ülekaaluka hulga moodustavad ajalehed. Ümbertöötlemine pole aga alati kõige odavam ja säästvam kasutusviis, seda enam, et paberikiudu saab ümber töödelda vaid seitse korda (vt ptk 3 „Säästev disain. Ümbertöötlus ja taaskäitlus“). Seega kõige lihtsam pakendamisviis oleks kasutada ajalehte sellisena, nagu see minu kätte jõuab. Nii ongi osa minu kollektsiooni pakendeid saadud ajalehti kõikvõimalikel viisidel voltides. Idee algallikaks olid Himaalaja talumeeste kasutatud pakendid turul. Arvatavasti vaesusest, aga ehk ka loodussäästlikult mõeldes pakkisid nad oma kauba ajalehest tehtud tuutudesse ja kotikestesse. Et ajaleht pole kuigi tugev materjal, siis võib suurema komplekti pakendamisel abiks võtta pappkarbid ja -kastid, mis on juba varem kasutusel olnud. Kastidel algselt olnud kirjad annavad retropakendile uue loo ja hinguse ning teevad selle esteetilisest küljest rikkamaks.

Kolmanda pakendivariandina kasutan kilekotte, mis pärinevad samuti minu kodusest tagavarast. Ükskõik kui palju ma tarbijana ei püüaks vältida kilekottide ostmist või kilekotiga kauba koju toomist, koguneb neid aja jooksul koju väga palju. Kilekotid kui keskkonda reostavad pakendid on üks suuremaid probleeme maailmas. Samas näitavad uurimused, et keskkonnasäästlikum on kasutada poekotina kilekotti kui spetsiaalselt valmistatud ühekordse kasutusega paberkotti.

Mida teha? Lahenduseks võivad olla ka biolagunevad kilekotid, kuid mina kui toote pakkuja ja pakendaja pean leidma mooduse, kuidas vähendada kilekottide tarbimist ja lahti saada juba olemasolevatest kottidest.

Otsustasin teha vanadest, juba kasutatud kilekottidest uued poekotid, mis oleksid tugevamad ja kannaksid katki minemata ka raskemaid tooteid. Selliseid kotte saaks poekoti, igapäevakoti või kas või prügikotina kasutada ka edaspidi. Mitmekordse kilekoti idee on pärit lapsepõlvemälestustest: minu vanaema lasi õmblejal kaks plastmasstoodete vabriku Estiko kilekotti kokku õmmelda ja õmblused värviliste riidekantidega tugevdada. Sellised kilekotid olid vastupidavad ja säästsid uute kottide ostmise raha. Teiseks ideeallikaks on noorte disainerite bränd Grenius, mis hõlmab kohvi-, tee- ja piimapakkidest ning reklaamplakatitest valmistatavaid mitmesuguse otstarbega kotte.